BALTI PARUNID, NENDE AJALUGU, ELU JA SAATUS

Baltisakslastest on andnud hea ülevaate Carl Mothander oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased”. See Rootsi ajakirjanik elas Eestis aastatel 1928-1940 ning ajaloohuvilisena tegi nii mõnedki tähelepanekud. Järgnev jutustus on kokku pandud just tema teose põhjal, kuigi veidi muudetud ja lühendatud kujul:
„Baltisakslasteks nimetatakse pärilikke aadlisuguvõsasid, kes kuulusid Tallinna, Riia, Jelgava ja Kuressaare rüütelkondadesse nelja halduspiirkonna – Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa – pealinnades.
Baltisakslased on saksa ristirüütlite järeltulijad, kes 13. sajandi alguses hakkasid Baltikumi tungima. Saksa rüütlid jagunesid kiiresti üle maa, kindlustusid iseseisvate feodaalisandatena mõisates ja ühinesid pikapeale, alaliste kokkupõrgete käigus välisvaenlasega ning lõplikult „rahustamata” põliselanikkonnaga. Kui Balti alad langesid Venemaa kätte, võis alata Baltikumi ja baltlaste tõeline õitseng. Peeter Suur ja tema järglased kasutasid baltlaste saksa kultuuri täiel määral ära Vene riigielu kõikidel aladel. Keiserlike kuberneride all, kes pärinesid balti aadli enda ridadest, võisid nüüd nii linnade kodanikkonnad kui ka maa-aadli rüütelkondlikud organisatsioonid areneda omamoodi suhteliselt sõltumatuteks vabariikideks keset autokraatlikku Venemaad.
Baltisakslased ei ole ainuüksi ja lihtsalt sakslased. Isoleeritus emamaast, veresegamine võõrastega, „koloniaalelu” alistatud rahvaste hulgas ja lõpuks ligi sajandipikkune võitlus ründava pansalavismiga vajutas hõimule aja jooksul keskkonna pitseri. Balti paruneid, väga tugevate tüüpiliste joontega rahvasugu, puhtatõulisi aristokraate nii väliselt kui seesmiselt, iseloomustab isiklik sarm, armastusväärse käitumise tolerants ja loomulik sundimatus. Kõige iseloomulikum baltlasest maaviljelejaile oli peaaegu harras armastus isadelt päritud maa, kodukoha vastu. Saksa loosung „Dienst an der Heimat” – altruistlik kodumaa teenimine – oli esimene neist suurtest nõudmistest, mille esitasid „tõelisele balti aadlimehele” nii tema ise kui ka teised temasugused.
Aadliringkondades olid kõik võrdväärsed, tiitlist hoolimata. Kui oli vaja rakendada mingit järjestust, siis toimus see rüütelkonna nimekirja kandmise aja järgi.
Mõisaomanike paljud obligatoorsed ametiülesanded sundisid väga paljusid noori paruneid kas Tartus või välismaa ülikoolides eeskätt juurat või majandust õppima. Need õpingud avasid tee ka Vene riigiametitesse. Vene diplomaatias, sõjaväes ja tsiviilhalduses oli alati olnud tugev balti element kuni kõrgeimate tippudeni välja.
19. sajandil andis Läänemereprovintside süvenev venestamine baltlastele rikkalikult võimalusi näidata, et ristirüütlite ja hansakaupmeeste järeltulijais leidub veel elujõudu, julgust ja ohvrimeelt. Baltlased taandusid ainult samm-sammult ja ainult vägivalla ees. Kuni lõpuni jäid nende organisatsioonildele alles üsna laialdane kultuurautonoomia.
Hoolimata suhtelisest ajanõuetega kohanemise võimest jõudis baltlaste roll Euroopa piirivalvurina lõpule, kui eesti ja läti rahvas olid saavutanud niisuguse rahvusliku küpsuse, et võisid luua oma riigid ja võtta Lääne kultuuri eelposti ülesanded enda peale.
Missugust olulist ühiskondlikku tegurit baltlased neis maades kuni piiririikide sovietiseerimiseni endast kujutasid, seda märgati õieti alles siis, kui nende väljarändamine 1939. aastal jättis ühiskonnatervikusse tohutud lüngad. Viimase „paruniga” kadus Baltikumist üks vana õilis kultuur.”
Balti mõisad oli ammust ajast rajanud oma majanduse viinavabrikutele. Vanamoeliste ekstensiivsete meetoditega põldu pidades tuldi harva ota otsaga kokku, viinavabriku kasum pidi katma mõisa kahjumi ja omanikule tulugi tooma. Seepärast kujunes maaviljeluse peamiseks haruks kartulikasvatus. Hilissügisel laaditi viinavabrikute toortoodang suurtes vaatides veokitele, mis liikusid vingerdavates voorides Tallinna poole, sihiks Rosen & Co suur vabrikuõu Mere puiesteel. Rosen & Co oli „Piiritusetootjate Ühistu”. Inimene, kellel pole olnud sellega tegemist, ei tunne baltlaste elu.
Linnateekonnale mobiliseeriti mõisates kõik hobused ja mehed. Valitseja, aga sageli ka mõisaomanik ise, ratsutas voori sabas, sest millal oleks veel rohkem vaja läinud peremehe enda ööpäevaringselt valvast silma.
Vooride toorpiiritus kaaluti ja numbrid kanti viinavabrikute osakukontode kreeditipoolele. Mõisniku aastavõlg kustutati ja tal oli jälle kasutada aastane krediit Eestimaa mõisaomanike pangas Rosen & Co juures, kus igaüks võis oma arvet mõistlikkuse piires kasutada.
Maareformi abil sai Eesti riik enda kätte kuni poole kogu maast. Eesti maaseaduse järgi ei võinud ühelgi kodanikul olla üle 50 ha maad. Maatüki piiramise määrusest võidi aga sageli kergesti mööda minna, kui mõisaniku perekond oli vallavalitsusega heal jalal. Mõned mõisnikud võtsid enda peale kohaliku posti edasitoimetamise ja said selle eest tasuks teatud maatüki.
Paljud rentisid maatüki välja ja otsisid endale muud leivatööd, teised jälle suurendasid oma võimalusi maad lisaks rentides. Kärbitud maadega mõisnikele muutusid raskeks koormaks mõisasüdame nüüdsetes oludes liiga rohked ja liiga suured hooned. Eriti häärberi suur ja kallis telliskatus sai paljudele tõeliseks ristiks.
Kui raske ka ei olnud suurema osa endiste suurmõisnike elu pärast mõisate kärpimist, oli siiski imetlusväärne, missuguse jõu ja tublidusega paljud neist mõistsid end üles töötada. Aastate jooksul kristalliseerusid tublid pealehakkajad välja, samal ajal kui need, kes ei olnud ülesande kõrgusel, pidid paljudel juhtudel oma maad ja mõisad sinnapaika jätma.
Lagunevad mõisahooned pakkusid masendavat pilti: vana kultuur ja esteetilised väärtused kokku varisenud, mõisapargid laastatud, suured aiad metsistunud, kaunid tiigid soostunud. Järel oli vaid primitiivne, kasina taluelu puhtad tarbeväärtused. Tühjadel ülearustel häärberitel, kus esimestel aastatel ehk elas mõni asunikupere, olid katused sisse varisenud nig ümbruskond kasutas neid nii nagu ka tohutuid majandushooneid, tihtipeale kivivõtukohana. Väiketalunike kasinate ressurssidega ei olnud võimalik kogu haritud maad viljelda. Mõisate suured karjamaad kasvasid juba paari aastaga võssa ja mullaviljakus kahanes kiiresti. Kallid torusüsteemid varisesid sisse ja ulatuslikud maa-alad soostusid.”
Mõisa töötajate pere moodustasid mõisasundijad, teenijarahvas, sulasrahvas ja mõisa käsitöölised. Mõisapere koorekiht ehk mõisasundijad olid valitseja abid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. Teenijaskonna ülesandeks oli mõisniku ja valitsejapere teenindamine ning härrastemaja ja selle korrashoid. Siia kuulusid toapoisid, toatüdrukud, kokad, köögitüdrukud, kutsarid, tallimehed, vahimehed, aednikud, lapsehoidjad, pesupesijad, käskjalad, jäägrid, koerapoisid, linnutalitajad jt. Sulasrahva hulka kuulusid karjused, karjamehed, karjanaised, sulased ja töötüdrukud. Käsitöölised olid tislerid, sepad, püttsepad, rätsepad, müürsepad, kingsepad, kangrud, sadulsepad, tõllassepad jt.[1]
Tähtsal kohal oli hariduse ja õige kasvatuse andmine. Näiteks haritud aadlidaam pidi oskama keeli, tundma kirjandust (eriti luulet), oskama peenemat käsitööd, mängida pilli ja vajadusel ka laulda. Klaverid olid tavaliselt olemas igas mõisas. Tähtis koht mõisas oli saalil, mis sageli võttis enda alla üle poole alumisest korrusest. See oli ruum, kus peeti pidusid, korraldati kontserte ja salongiõhtuid ning võeti vastu külalisi. Meelelahutusel oli väga tähtis roll. Peod ja ballid olid üheks suhtluskohaks, kuna tol ajal puudusid veel moodsad sidevahendid ning mõisate omavahelised kaugused ulatusid kümnete kilomeetriteni. Kui külla sõideti, siis ikka nädalateks või isegi kuudeks.
Suviti elati reeglina maal ja käidi kordamööda oma mõisates, talvel aga koliti linna – Toompeale. Mõisnikuperekonnad, kes elasid osa ajast linnas, võtsid maalt kaasa nii oma kokad, toatüdrukud, teenrid kui ka kutsarid. Linnakortereid köeti oma metsa küttepuudega, mis võisid teedel viibida kas või nädal otsa. Maareformi tagajärjel elatusid endised suurmaaomanikud linnamajade sissetulekust, püüdes kortereid välja üürida. Mõisate kogukast sisustusest võeti linna kaasa nii palju, kui suudeti ära mahutada, sest päritud aaretest loobuti ülimalt vastumeelselt.[2]

[1] Karindi, Aili. Elust mõisnike ajal. Luunja: Vali Press, 1999. Lk 57.
[2] Mothander, Carl. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa, 1997.